Mitte ainult taimetoitlasel, vaid ka igal söögitegemist armastaval inimesel on värsked maitsetaimed köögis vajalikud. Lausa elementaarsed. Õnnega on koos inimesed, kes elavad maal või aialapikesega majas/korteris – peenralt roheline kohe võtta. Kellel pole võimalik mujale, kui lillekasti istutada, on elu veidi keerulisem. Toas (või rõdul) kasvatamine on hoopis omaette maailm. Tubaselt agrikultuuriga tegelemine vajab rohkem õnne.
Meie puhul see vajas. Noorte ja naiivsetena istutasime oma ürtide seemned ilusti taimetopsikeste sisse. Me ei vaevunud seemneid ükshaaval ritta seadma, vaid külvasime loomingulisemalt, kui nii võib öelda. Ostsime ka päevavalguslambi, sest igatsus rohelise järgi tuleb ikka talvel, kui päike väga kõrgelt enam ei paista. Oh, kui põnevad olid need esimesed päevad ja nädalad, kui jälgisime oma tibukeste kasvamist. Me kastsime ja nad vohasid. Eelnevalt me õpetlike materjale ei olnud lugenud, sest kui raske kasvatamine ikka olla saab?
Esimest korda tõsiselt taimekasvatamisega tegeledes võib siiski vigu sisse tulla. Ettevalmistused olid meil head: ostetud sai päevavalguslamp ja seinad fooliumiga kaetud, et ikka valgus raisku ei läheks. Taimede kastmiseks kasutasime idandamisvett. Kasvama panime vürtsbasiiliku, tilli, majoraani ja aedpeterselli.
Vead tekkisid ülekastmisega ja ülevalgustamisega. Me hoidsime öösel valgust sees, ega lasknud taimedel magada – tulemuseks oli varte liigne pikkus. Niiskuse tõttu mitmed idud närbusid. Kuid me saime ikkagi iga karbi peale vähemalt ühe elujõulise taimekese. Koledad taimed harvendasime välja ja kui päike kauem paistma hakkas tõstsime topsid aknalauale kosuma.
Ümberistutamist oli mitmel korral: ühel korral panime oma kolm basiilikut suurde lillepotti, et juurtel oleks rohkem ruumi ning järgmine kord juba kevadel, kui ilm juba soe ja muld sulanud. Nimelt on meil terrassil kenad lillevannid, kuhu aasalillede sekka istutasime oma petersellid ja tillid. Majoraan jäi endiselt oma väiksesse musta taimekarpi, sest ta oli kasvult nii habras, et ei tihkanud teda kuskile poole liigutada. Kuna me vahepeal olime poest potiga basiilikuid ja salateid ostnud, rändasid ka need vannidesse. Üks vann oligi nende päralt. Sinna pistsime ka enda isiklikud basiilikud. Väga uhke ja lõhnav põõsas kasvas neist suve jooksul. Basiiliku puhul tuleb ka meeles pidada, et aegajalt noori võrseid küljest naksata, siis ei kuluta taim energiat pikkusesse kasvamiseks, vaid lehtedele.
Tilli puhul läksime natuke alt, sest ei taibanud osta kähartilli, vaid olime muretsenud tavalise aedtilli, mis kasvatab ilusa pika varre ja õisiku. Ega me kaua kurvastanud, vaid varred pistsime värskekartuli keeduvette. Mm, missugused aroominüansid ja maitse kartulid juurde võtsid.
Aedpetersell oli meie kõige tublim sell. Kuna ta on kaheaastane taim ja kannatab ka nõrka külma, siis istus ta oma uhkes roheluses meie terrassil kuni novembrini.
Meie terrassil elutses ka minu maakodust pärinev tüümian, mille kasv jäi küll kesiseks, aga rõõmu tundsime ta üle ikka. Küüslauk, mugulsibul ja murulauk vohasid toalillepottides, mis me suveks õue olime transportinud.
Selleks aastaks on maitsetaimedega ühel pool. Nüüd aga on tulemas varakevad, kui tuleb alustada ettevalmistustega uueks suveks. Vahepeal oleme õppinud palju ja õpime veel palju juurdegi, aga kõige tähtsam on siiski see tunne, kui saad anda edasi taimedele hoolt ja armastust.
Järgmises postituses räägin eraldi ka meie tšllitaimede kasvatamise seiklustest. Seniks aga soovin mullaseid näppe 
